Pesen oma pikki juukseid,

õhtu tavaline.

Äkki mõtlen:

nahk ja silmad –

kõik see on ju ime!

See, et tunnen,

see, et hingan

peegli kõrval praegu…

Ah et ükski hetk ei läheks

mööda ilmaaegu!

Aita Kivi

…

Ja tähti kaste ees jalge,

kuu õhetab kõrguse jääs –

kõik äkki vaikselt nii valge,

et kõnnid kui küünal käes

Marie Under

I sat watching the birds in my cherry tree
There were so many they out-numbered the leaves
They would flint and flutter and fly all about
Stuffing my cherries in their little mouths                                                 

There were bluebirds and redbirds and sparrows
They had come to my tree for the fruit to borrow
They made a lot of noise and were happy as can be
I began to doubt if there would be any left for me

 Ellen Bailey

If we only take time to go back to the wonder of our early years, we can rediscover the child inside us all.

Goldie Hawn  (a lotus grows in the mud)

                       Põõsa all samblas juba

                       põõnutab päkapikk.

                       Peab siis nüüdsama juba

                       saabuma videvik?

                                                             Peab siis just ka ajast aega,

                                                             kui käsil mõnusaim mäng,

                                                             lonkama ukse poolt aeda

                                                             haarava tekiga säng.

                                                                                              Jaanus Tamm

Õhtuks väsis tuulevihur,

oli roidunud ja pahur,

istus maha

põõsa taha,

tegi pähe targa näo,

võttis kätte oksarao,

kriipseldas ja sorgeldas,

liiva peale sirgeldas,

meenutas siis tähestikku,

kribis tähti lähestikku.

Ridu tuli ridamisi,

rõõmsaks meel läks tasapisi,

nõnda sündis luuletus.

Ümberringi tuuletus.

                                                                                    Henno Käo

kalamees ja kala vees

üks on kuival teine sees

ühe elu vesisem

teisel mitmekesisem

                                                                                Villu Kangur

Unemetsades laulavad lilled

unemetsades lendled kui lind.

Unemetsades laulavad lilled,

mähib vikerkaar endasse sind.

Unemetsades lahke on valgus,

pehme samblaga kaetud on mäed,

sääl on eluvee allika algus,

peegelsiledaid järvesid näed.

Ott Arder

Tahan ise vahet teha

ilusal ja inetul,

uue tähenduse leida

enda jaoks veel nimetul.

Ise mõistatada lahku

varjud valgusest.

Minna mööda Oma Rada.

Päris algusest.

Aita Kivi